Exchange is Everything!

Kohe kohe saabki nädal täis sellest, kui ma Kanadasse saabusin. Mäletan nii hästi seda päeva, kuidas ma ootasin ja ei teadnud mis saab, sest viisaga oli probleem, ja kui ma selle lahendatud sain ja lõpuks sain välja minna, ja seal oodati mind ja plakatid olid käes ja kuidas pisarad tulid silma. Oli see alles päev.
Aga see nädal on läinud päris hästi. Tutvunud paljude uute ja vahvate inimestega.
Eile käisin koos Kendra ja Georgiga metsas aardejahil. See on üks jaht, mille tõmbad telefoni ja siis otsid mööda mäppi teid täppe, meie leidsime ainult ühe, aga sedagi oli väga raske leida. Leidsime karbi, kus sees oli inimeste pandud asjad ja seal oli ka märkmik, kuhu sai kirjutada oma nimed. Tegelikult oli see päris vahva, nägin Kanada loodust, mis on ka tõesti päris vahva. Nalja sai kui palju, laulsime autos hästi kõvasti, käisime poes, kus George ostis 4 pakki erineva maitsega(mingid uued vist) ja maitsesime neid. Hiljem käisime Kendraga tema tööjuures, kus sain endale Kanada numbri. Hetkel mul seda pole, sest telefoni, mille pidin ka saama oli aku tühi ja ta tahtis kontrollida, et kas see ikka töötab, mingi tema vana telefon. Minu omaga vast ei hakka see kaart tööle, mingi värk pidi olema. Ega ma väga hästi aru ka ei saanud.
Täna käisime Karlee, Kyle ja Jamiga Torontos. Alguses käisime Karlee vanaema juures, kes on pärit soomest. Ta tahtis väga minuga kohtuda, see oli vahva. Ta vanaema viis mind kohtama ühe tädiga, kes oli eestlane. Sain natuke eestikeelt rääkida, aga see oli nii veider, see pole sama, kui ma kirjutan, veider oli kuulata ja rääkida. Peale tädi juurest tulekut õpetasin ka neile eestikeele sõnu. Kõige naljakam oli sõna "rõõm" . No kohe üldse ei saanud.
Peale vanaemaga kohtumist läksime paadiga sõitma, sõitsime ühe tiiru. Paadis oli suht normaalselt rahvast. Ega see sõit nii lõbus ei olnudki , aga vahva oli ikka ja jälle uus kogemus. Nägin ka Kanada kuulsaimat ehitist NC Tower. See oli tõesti päris pikk.
Peale seda tulime tagasi. Olin kodus poolteist tundi ja siis läksime Karlee sõpradega jäätist sööma. Vot see oli hea, see nagu jogurti jäätis või midagi sellist. Kui seal laua juures istusime, siis ma nii värisesin, kuna neid inimesi oli rohkem kui enne, ja ma kartsin. Aga nad tundusid kõik väga sõbralikud olevat.
Täna korra tundsin igatsust Pürksi järgi, tekkis selline kurb tunne sisse, aga õnneks läks see ära kui me sõitsime Toronto poole.
Siinsed inimesed meenutavad mulle nagu Pürksit. Samas on see hästi tore, sest ma tean et need inimesed sobivad mulle.
Nad kiitsid mind täna nii palju, eriti keele pärast, ja nad olid üllatunud kui ma ütlesin palju keeli oskan, meie jaoks pole see midagi erilist, aga nad ise oskavad ainult inglisekeelt vb mõni natuke ka prantsuse, aga muidu ja nad ei oska muid keeli. Üllatunud olid ka siis kui ma teatsin mõndi lugusi, mis nad telefonist panid. Päris paljud olid ka sellised, mida ma polnud varem kuulnudki, aga vähemalt panid ka neid mida teadsin.