Olen kurb ja samas ka õnnelik, ei teagi kohe kuidas olla. Ma pole kurb mitte sellepärast, et koduigatsus on, vaid sellepärast, et vahetasin perekonda.
Olen elanud kolm kuud koos Karlee(õde) ja Lindaga(ema). Karlee õpetas mulle väga palju. Õppisin, mis vale mis õige, kuidas käituda, igasuguseid pisi asju. Rääkisime kõigest. Ta teadis väga mida ma tunnen, kui koduigatsus, ta teadis kõike väga hästi, sest ta ise elas selle kõik eelmisel aastal Jaapanis läbi. Olin talle toeks, kui tal igatsus vahetusaasta järgi, kuulasin alati.
Emaga sain ka ülihästi läbi. Alati kui Karlee töötas, siis sõime koos õhtust laua taga ja rääkisime igasugustest erinevatest asjadest. Hommikul viis ta alati mind varem tantsimise pärast kooli, mõnel hommikul sai ka mindud motikaga. Temaga sain rääkida kõigest, ta sai kõigest väga hästi aru. Rääkisime asjadest, mida on tegelikult väga veider Rotary klubi presidendiga rääkida. Tean, et teiste vahetusemadega ma nendest rääkida ei saa, ta oli lihtsalt noor ema.
Väga palju toredaid hetki oli. Ma tean, et näen neid veel, elame samas kohas ju. Aga ikkagi see pole see, õnneks hakkame tihti lumelauatamas käima.
Kui ma praegu mõtlen sellele, et kurb oli sealt perest ära tulla ja pisarad tekkisid silma, mis siis saab kui ma siit lahkun. See saab veel valusam olema. Nagu algusest peale meile räägitud, et koju minek on vahetusaasta kõige raskem osa. Ja seda ma usun.
Nägin kuidas Karlee üritas igapäev toime tulla siinse eluga ja igatsedes Jaapanit, kui valus tal oli ja kui stressis ta praegu on. Tujud vahelduvad kiiresti ja kõik nii pingeline. Loodan, et mul nii hull ei ole ja teie kallid sõbrad mõistate mind ja annate aega.
Aga noh mis ma sellest räägin, ei tasu sellele hetkel mõeldagi, mul siin veel 7 kuud jäänud. Kohe kohe 4 kuud siin olnud, see aeg läheb ikkagi väga kiiresti.
Aga jah, kolisin siis hommikul tagasi Ruthi ja Ormandi juurde, elasin nende juures augustis, enne kui Linda juurde kolisin. Asju oli tohutult, praegugi üritasin asjad kuidagi ära mahutad, aga noh neid ikka tekib. Käisime, siis koos Ruthiga muusikali "Aladin" vaatamas, see oli nii hea. Mulle väga meeldis, ja no need kostüümid, olid kohe ikka väga ilusad.
Neljapäeval käisin koos Lindaga Missisaugas, seal räägiti Memorial Ülikoolist. Sain rohkem informatsiooni ja nüüd on kohe suurem soov sinna minna. Jah olen siin vaadanud ülikoole, kuhu soovin minna. Noh egas odav pole, aga haridus on siin hea. Selles ülikoolis on hea näitlemis programm, minnakse veel 6 nädalaks inglismaale, kus õpetavad sind parimad näitlejad.
Aga noh eks aeg näitab mis saab, enne vaja see 12. klass ära lõpetada.
Rääkisin täna pereemaga autodest ja ütlesin, et olen alati soovinud täpsemalt õpida kuidas neid putitada ja värki, jah mulle on see alati huvi pakkunud, aga pole võimalust olnud. Rääkisin ka pereisale, et ehk saab ta õpetada v midagi, ta oli väga vaimustuses, et mulle see huvi pakub, ja ehk lähiajal saab ka midagi selgeks.
Kahjuks mul pilte hetkel jälle ei ole, üritan homme või mingipäev need siis arvutisse panna ja panen ka siia. Aga seniks kallid ja musid! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar