Wankita Camp!
Laupäeval algas suur pakkimine- kampsunid- mütsid-sallid-kindad-talvesaapad-talvepüksid ja kõik vajalik, mida läheb vaja, et selles külmas ellu jääda. Pühapäeva hommikul ülesse - teise linna sõitmine- Mäkis bussi ootamine. Lõpuks saabus buss ja rahvas läks kõik bussi. Buss oli rahvast täis, tuntuid nägusi ja tundmatuid. See laager oli mõeldud vahetusõpilastele ja neile, kes lähevad sel suvel kuhugile tundmatusse riiki. Pidime istuma kellegi kõrvale, keda ma ei teadnud. Sai palju naerda, juttu visata, rääkida oma riigist ja mis meeldib, mis mitte ja kõike huvitavat veel. Hetkel nad veel ei tea kuhu riiki nad satuvad, selle saavad teada 23. veebruaril.
Peale nelja tunnist sõitu jõudsime ka sihtkohta. Väljas oli väga külm ja kõik olid oma suurte pagasitega. Saime omale majakesed kus elasime. Kohe kui kohvritea tuppa sai, pidime kiirustama ja soojad riided selga panema, sest juba siis läksime välja. Hakkasime iglusi ehitama, nu neid ei saa päris igludeks kutsuda, sest iglud tehakse jääst, aga meie tegime ainult lumest. See töö aega võttis, aga lõppuks saime valmis suured lume hunnikud. Pidime labidaga lund kokku viskama, et ikka suured tuleksid. Tegime 4 või 5. Peale seda läksime sisse ja sõime õhtusööki. Hiljem istusime kokku kamina ette ja igaüks pidi kamina juurde istuma minema ja rääkima, miks tuleks minna sinu riiki või linna kus sa elad. Lõpuks kui kõigil räägitud siis suundusime oma kajutitesse ja unele.
Hommikul kella seitsmest ülesse ja 8sast sööma. Lõpuks jagati meid kolmesesse gruppi ja iga grupp läks omi asju tegema. Meie alustasime orienteerumisega, õppisime kompassi õigesti kasutama ja siis tuligi paaris minna ja käia kogu teekond läbi. Minul ja Joeyl läks väga hästi, tegime ka teise ringi ära. Peale seda läksime lumesaabastega jalutama, hästi vahva ja palju naeru. Hiljem lõuna ja siis iglude ehitamine jälle. hakkasime sisemust ehitama, lund välja viskama. Lõpuks saime ka need valmis. Hiljem jagati koguseltskond kaheks, mina ja minu seltskond ööbisime väljas. Läksime siis oma kajutitesse ja panime rohkem paksult riidesse ja vajalikud asjad kaasa. Peale õhtusööki läksime metsa, meile anti küünlad ja kirjutusvahend koos paberiga. Pandi meid üksteisest eraldi, et saaks vaikselt istuda ja kirjutada. Nimelt pidime endale kirja kirjutama, mille saadetakse meile koju, ehk kui koju jõuan, siis peaks kätte saama. See oli väga hirmus seal istuda, kuna mina kardan pimedal ajal metas olla, siis oli väga raske keskenduda. Ma polnud ainuke, kes seal ei suutnud olla. Hiljem kuulsin, et Rotary inimesed hoidsid kaugemal mul silma peal, et küünal ära ei kustuks, sest nad teadsid, et kardan. Peale seda suundusime oma igludesse. Magasime viiekesti ühes. alguses ega väga külm ei olnudki. Kuid hommikul ärkasin sellepeale ülesse, et ma värisesin. Kohe nii külm oli. Meid lubati ülesse äratada 6.30 ja ma nii soovisin, et kell juba nii palju oleks, sest tõsiselt külm oli. kahjuks ei teadnud ma kella ka, sest enne laagrisse tulekut võeti meilt telefonid ära. Kuid ühel tüdrukul Julial oli ikka telefon, ta tuli natukene hiljem ja siis jäi see andmata. Õnneks mingi hetk tuli see äratus ja hakkas asjade kokku pakkimine külmas. Kusjuures kaks poissi magasid ainult pesuväel, kuigi jah hommikul nad värisesid. Ma ei kahetse, et ma seal magasin ja ma ei ütle, et ma seda kunagi veel ei tee, sest see oli tõesti vahva ja uus kogemus. Eks kunagi vb jälle.
Peale nelja tunnist sõitu jõudsime ka sihtkohta. Väljas oli väga külm ja kõik olid oma suurte pagasitega. Saime omale majakesed kus elasime. Kohe kui kohvritea tuppa sai, pidime kiirustama ja soojad riided selga panema, sest juba siis läksime välja. Hakkasime iglusi ehitama, nu neid ei saa päris igludeks kutsuda, sest iglud tehakse jääst, aga meie tegime ainult lumest. See töö aega võttis, aga lõppuks saime valmis suured lume hunnikud. Pidime labidaga lund kokku viskama, et ikka suured tuleksid. Tegime 4 või 5. Peale seda läksime sisse ja sõime õhtusööki. Hiljem istusime kokku kamina ette ja igaüks pidi kamina juurde istuma minema ja rääkima, miks tuleks minna sinu riiki või linna kus sa elad. Lõpuks kui kõigil räägitud siis suundusime oma kajutitesse ja unele.
Hommikul kella seitsmest ülesse ja 8sast sööma. Lõpuks jagati meid kolmesesse gruppi ja iga grupp läks omi asju tegema. Meie alustasime orienteerumisega, õppisime kompassi õigesti kasutama ja siis tuligi paaris minna ja käia kogu teekond läbi. Minul ja Joeyl läks väga hästi, tegime ka teise ringi ära. Peale seda läksime lumesaabastega jalutama, hästi vahva ja palju naeru. Hiljem lõuna ja siis iglude ehitamine jälle. hakkasime sisemust ehitama, lund välja viskama. Lõpuks saime ka need valmis. Hiljem jagati koguseltskond kaheks, mina ja minu seltskond ööbisime väljas. Läksime siis oma kajutitesse ja panime rohkem paksult riidesse ja vajalikud asjad kaasa. Peale õhtusööki läksime metsa, meile anti küünlad ja kirjutusvahend koos paberiga. Pandi meid üksteisest eraldi, et saaks vaikselt istuda ja kirjutada. Nimelt pidime endale kirja kirjutama, mille saadetakse meile koju, ehk kui koju jõuan, siis peaks kätte saama. See oli väga hirmus seal istuda, kuna mina kardan pimedal ajal metas olla, siis oli väga raske keskenduda. Ma polnud ainuke, kes seal ei suutnud olla. Hiljem kuulsin, et Rotary inimesed hoidsid kaugemal mul silma peal, et küünal ära ei kustuks, sest nad teadsid, et kardan. Peale seda suundusime oma igludesse. Magasime viiekesti ühes. alguses ega väga külm ei olnudki. Kuid hommikul ärkasin sellepeale ülesse, et ma värisesin. Kohe nii külm oli. Meid lubati ülesse äratada 6.30 ja ma nii soovisin, et kell juba nii palju oleks, sest tõsiselt külm oli. kahjuks ei teadnud ma kella ka, sest enne laagrisse tulekut võeti meilt telefonid ära. Kuid ühel tüdrukul Julial oli ikka telefon, ta tuli natukene hiljem ja siis jäi see andmata. Õnneks mingi hetk tuli see äratus ja hakkas asjade kokku pakkimine külmas. Kusjuures kaks poissi magasid ainult pesuväel, kuigi jah hommikul nad värisesid. Ma ei kahetse, et ma seal magasin ja ma ei ütle, et ma seda kunagi veel ei tee, sest see oli tõesti vahva ja uus kogemus. Eks kunagi vb jälle.
Kui hommiku söök oli söödud, siis läksid grupid lahendama oma viimast ala. Meil oli suusatamine. Aga me väga ei pidanudki, sest selleks anti ainult pool tundi ja peale seda jagati meid uuesti kolme gruppi ja kõik grupid läksid lumesaabastega jalutama. Kokku kestis see jalutuskäik 4 tundi. Kusjuures see polnudki nii hull. Kui rütm endal sees, siis lihtne. Metsas oli natuke raske käia, aga polnud nüüd väga midagi. Jalutasime jääpeal ja siis sattusime väiksele saarele. Seal tegime lõkke ja hiljem tagasi tulek. Jõudsime esimestena, see oli hea, sest kõik tahtsid väga pessu minna ja õnneks sai ruttu enne teisi ära käidud. Peale pesu sai veel kelgutams käidud ja lumejalgpalli mängitud.
Peale õhtusööki läksime ühte majakesse kus anti meile jälle kirjutamiseks paberit, pidime teise kirja endale kirjutama. Peale seda hakkas disko. kus sai ikka tantsitud. Lõpuks oli aeg seal maal kus teine grupp pidi oma igludesse minema, meie aga jäime juttu rääkima, laulma ja pillimängima. See oli nii vahva, selline hea tunne sees, kõik olid lihtsalt nii kalliks saanud ja mõnigi rohkem. Iga hetkega õpib inimesi rohkem tundma ja näha kui toredad nad on. See kõik tõi pisarad silma.
Järgmisel päeval lahkusime, tagasi tulek võttis rohkem aega, sest ilm oli päris halvaks läinud ja teeolud olid halvad. Kuid õnneks sai ilusti koju. Koju jõudes oli üli väsinud, nende päevade jooksul sai nii palju tehtud ja puhatud ei saadud üldse. Ja järgmisel päeval tuli juba kooli minna ja alustada uue semestriga. See polnud üldse hea, sest nii väga vajasin puhkust, aga noh mõtlesin, et mis seal ikka lähen ikka kooli.
Peale õhtusööki läksime ühte majakesse kus anti meile jälle kirjutamiseks paberit, pidime teise kirja endale kirjutama. Peale seda hakkas disko. kus sai ikka tantsitud. Lõpuks oli aeg seal maal kus teine grupp pidi oma igludesse minema, meie aga jäime juttu rääkima, laulma ja pillimängima. See oli nii vahva, selline hea tunne sees, kõik olid lihtsalt nii kalliks saanud ja mõnigi rohkem. Iga hetkega õpib inimesi rohkem tundma ja näha kui toredad nad on. See kõik tõi pisarad silma.
Järgmisel päeval lahkusime, tagasi tulek võttis rohkem aega, sest ilm oli päris halvaks läinud ja teeolud olid halvad. Kuid õnneks sai ilusti koju. Koju jõudes oli üli väsinud, nende päevade jooksul sai nii palju tehtud ja puhatud ei saadud üldse. Ja järgmisel päeval tuli juba kooli minna ja alustada uue semestriga. See polnud üldse hea, sest nii väga vajasin puhkust, aga noh mõtlesin, et mis seal ikka lähen ikka kooli.
Kusjuures selle laagri juurde see, et seal on filmitud Camp Rocki film,mitte küll terve film, sest teine pool on teises kohas tehtud, aga jah nägin seda maja kus toimus tants ja söömine ja värki.
Sellel semestril on mul kehaline, lastekasvatus, drama, ja matemaatika.
Egas ei tundugi väga hull olevat. Kodutöid ikka nüüd hakkab olema.
Reedel sai peale kooli muffinite küpsetamine, ja see oli viimane päev koos minu perekonnaga. Muffinid tulid isegi väga head, viisin enamus kõrvale naabrite juurde. Hiljem läksime välja õhtust sööma, koos perekonna ja tuttavatega. See oli nii kurb juba. Koju tulles hakkas pakkimine peale. Nu mina ei saa aru, kust ma need asjad kõik välja võlunud olen, neid ikka nii palju.
Laupäeval sai siis asjadega tuldud uude perekonda. Kurb oli ikkagi, sest perekond saab kalliks ja see kolm kuud on tegelikult pikk aeg. Nende juures tundsin ennast vägagi koduset, isa oli väga kaitsev ja seline vahva perekond. Praegune perekond on ka päris vahva, elan ema, isa ja ühe naisega, kes elab sammuti siin. Neil lapsed juba suureks kasvanud, Mulle on nad rohkem kui vanavanemad.
Aga ja mulle esitati paarkorda juba küsimus, et miks ma kolin. Nimelt peab iga vahetusõpilane kolima aasta jooksul vähemalt korra. Aasta jooksul saab olla 2-5 peret, kõik oleneb kuidas Rotary klubi pannud. Minul peaks aasta jooksul olema 3 perekonda, aga kuna mu sõbranna vanemad soovisid mind enda juurde, siis loodetavasti saan olla seal oma viimased kuud. Perekondade vahetamine on ka selle jaoks, et me saaks näha mis toimub erinevates perekondades, kuidas elud on seal. Sest kõik perekonnad on ikkagi erinevad. Ja mul praegu on ka vanuse poolest kõik erinevad, ja see on hea silmaringi laiendamine.
Aga ja mulle esitati paarkorda juba küsimus, et miks ma kolin. Nimelt peab iga vahetusõpilane kolima aasta jooksul vähemalt korra. Aasta jooksul saab olla 2-5 peret, kõik oleneb kuidas Rotary klubi pannud. Minul peaks aasta jooksul olema 3 perekonda, aga kuna mu sõbranna vanemad soovisid mind enda juurde, siis loodetavasti saan olla seal oma viimased kuud. Perekondade vahetamine on ka selle jaoks, et me saaks näha mis toimub erinevates perekondades, kuidas elud on seal. Sest kõik perekonnad on ikkagi erinevad. Ja mul praegu on ka vanuse poolest kõik erinevad, ja see on hea silmaringi laiendamine.
See kuu on siis päris tihe graafik ja hästi kiire. Eks üritan veel leida aega teile kirjutamiseks.
Mul pole aimu ka mida nad üritavad teha
Siis kui kohale jõudsime
Parimad inimesed!!
Eks kirjutame ja näeme jälle, seniks aga musisi!! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar