Pisarad Pisarad

Nii raske on kirjutada kõike seda mis möödunud nädalavahtusel juhtus. See pole midagi nii suurt, kuid see oli minu kõige hullem aeg siin. Jah ma igatsen Eestit ja viimasel ajal eriti veel soovinud tagasi tulla. Kuid sel nädalavahtusel ma sain aru, et tegelikult ma ei teagi kas olen valmis.

Möödunud nädalavahetus oli mõeldud just selleks et hüvasti jätta kõigiga, vahetusõpilastega kui ka nendega, kes alustavad oma teekonda vahetusõpilastena. Ma kuulsin palju sellest, et koju minek on kõige raskem ja see tõsi.

Laupäeva hommikul suundusime Missisauga ülikooli, kus ööbisime ühikates. Hiljem istusime vahetusõpilastega maha ja rääkisime oma aastast, mida tegime, mida oleks võinud teha, mis oleks võinud olla teisiti, kõigest sellest mis muudaks järgmised aastad paremaks. Sai tehtud palju pilte ja lihtsalt aega koos veedetud. Õhtul sai väike peoke maha pantud. Kaspar (Taanist) tegi ka trikke, mis oli tõesti uskumatud. ja sai lauldud kõik koos ja lõpuks õpilased kes lähevad vahtusaastale jagasid meile kaarte, paraku ma kaarti ei saanud, sest Lauren, kes pidi mulle kaardi andma läks koju sest ta tundis ennast väga halvasti. Kõik kes kaardid said hakkasid nutma ja siis sain ka mina aru, et mis toimub ja nii me lõpuks kallistasime kõik üksteist ja lihtsalt kõigil pisarad voolasid.

Laupäeva alustasime ka varakult. Kõik kirjutasid lippudele midagi, mis jääks mälestuseks. Lauren saabus ka kohale ja andis oma kaardi, see kaart on kõige ilusam kaart ja see tuli südamest. See kõik oli lihtsalt nii raske. Lõpuks tegime ka video, iga vahetusõpilane rääkis natuke ja enne lahkumist vaatasime ka seda. See kõik oli nii valus, lõpuks jõudiski kohale, et ma ei pruugigi neid inimesi enam näha. See nii uskumatu kui lähedaseks nad kõik tulid. Me oleme üks suur perekond. Kuid ma ei suutnud kellegile headaega öelda, ütlesin et me veel näeme, sest isegi kui me ei kohtu 2 aasta pärast, siis 10 aastapärast kindlasti. Ma kavatsen kindlasti reisima minna, ja vähemalt mul on igalpool keegi, kelle juures saan ööbida. Seda on Niii raske kirjeldada, mis sel hetkel seal toimus, sest see kõik oli nii valus ja väga raske!

Jah ma olen õnnelik tulla tagasi ja näha teid kõiki. Aga nii raske on lahkuda siit, kui see koht on sulle kui kodu. Perekond, kes sinust hoolib, mitte selle pärast, et sa oled selles organisatsioonis vaid selle pärast kes sa oled.  

 Need inimesed on parimad keda sa eales kohata võid!!!