Käisin ka CN tower'is, olin väike turist nagu kõik teisedki.
Igal õhtul käisin kellegi pool ja veetsin aega koos.
Viimasel õhtul sai ka sõbranna juures peol käidud, kus kallistasin kõiki veel viimast korda!
Sain ka igasuguseid kingitusi! Raamat mis tõi pisarad silma
Paraku lõpuks saabus see päev kui ma pidin lahkuma. Asjad olid kõik kokku pakitud ja mu kohvrid olid ka ülekaalus.
Hommikul sai mindud ronkkäigule ja osalesin seal. Seal istutakse autos ja kärudes, kuid jala väga ei kõnnita. Nii istusingi koos Rotary klubiga kärus. Üli vahva oli, mehed kandsid kõik roosasi kingi, see oli selleks, et mehed võtaksid osa tulevast suurest üritusest, kus kantakse roosasi kontsaga kingi, see on naiste toetamiseks, ei vägivallale.
Sai paljude inimestega hüvasti jätta ja see kõik tegi väga haiget. Tegime hullu veesõda- see kõik oli hea sest väljas oli niigi kuum. Veetsin tervepäeva koos Tomiga. Hiljem tuli küll koju minna, sest lubasin ka perega aega veeta.
Läksime siis naabrite juurde sööma, seal sai ka isa vette jälle lükata. Ta tahtis mind ka kuid õnneks oli mul käekell ja teiseks mul ei olnud riideid enam, kõik oli ära pakitud ja kohvreid enam lahti ei saanud.
Mingi hetk tuli ka Sam küll. Tellisime pizza ja lihtsalt rääkisime, siis tuli ka Tom ja Justin meile. Mingi hetk saabus ka Carleigh. ja nii me olimegi mu toas ja rääkisime juttu. Isegi sel hetkel ei saanud aru et ma lahkun.
Lõpuks oli siis aeg hakata lennujaama minema. Sam ja Carleigh tulid koos minuga ja Sam ja Justin läksid koos teise autoga.
Lennujaama jõudes oli seal juba nii palju inimesi. nad kõik tulid mind saatma.
Paraku juhtus seal üks õnnetus, need arvutid ei töödanud ja kõik tuli käsitsi kirjutada- väga lootsin et ütlevad et lend lükkub homse peale, kuid paraku ütlesid et lend ikka tuleb, kuid hiljem. Lend väljus kolm tundi hiljem.
Õnneks mul vedas ja ma ei pidanud oma kohvrite eest maksma, sest asi oligi vist selles, et need masinad ei töötanud. See asi läks vähemal hästi.
Ja siis tuligi see hetk kui pidin kõiki veel viimast korda kallistama- Noh mitte viimast aga pikemaks ajaks.
See oli nii valus ja just sel hetkel ma sain aru, et ma tõesti lahkun ja ma ei näe neid lahedaid inimesi enam.
Andsin neile kõigile kalli ja ütlesin igaleühele midagi ilusat. Andsin peredele ja sõpradele ka kirju ja pilte meist!
Ma teadsin, et koju minek saab raske olema, aga kas see pidi siis nii raske olema?
Ma sain nende inimestega nii lähedasteks ja nad on mu elus ühel tähtsal kohal. nad kõik andsid, õpetasid mulle midagi imelist. Seal ma tõesti tundsin, et ma kuulun kuhugi.
MA TULIN KODUST JA LÄHEN KOJU - kas see saab veel keerulisem olla?
Nutsin terve tee ja lugesin nende kirju mis nad mulle kaasa andsid.
Paraku selle tõttu, et lend kolm tundi hiljaks jäi , ei jõudnud ma soomes eesti lennu peale. Lõpuks pandi mind Läti lennule ja sealt siis eesti. Ja minu pakid ei jõudnud minuga koju, et ma pidin neid veel ootama terve nädalavahetuse.
Eesti tulek oli väga veider, alguses ei suutnud eesti keelt rääkidagi ja üldse nii veider oli kõiki näha. Samas ka ülitore! Ma olen õnnelik et näen oma sõpru ja kõiki, kuid ma igatsen kohutavalt Kanadat!
Hakkasin ka tööl käima ja puhkepäevadel veedan aega inimestega!
Pole ühtegi päeva kui ma ei mõtle kanadale, igakord kui üksi olen siis mõtted lähevad sinna. Pole ühtegi nädalat kus ma ei nutaks. Tõsiselt raske, siiamaani. Kuid ma tean et ükspäev ma lähen sinna tagasi. Mitte küll lähima aasta jooksul kuid ma tean et see päev tuleb!
Tänan kõiki kes ikka aeg-ajalt mu blogil silma peal hoidsin ja loodan,et ikka oli huvitav!
hakkan nüüd uut blogi pidama ja selle jätan, et tulevikus ikka lugeda!
Kui soovi ühendust saada, siis andke ikka teada, vabu aega leiab kindlasti :)
Kuid olge siis tublid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar