Viimane Postitus: Tagasi tuleku aeg

Peale üllatus pidu sai igapäev koos aega veedetud koos sõpradega! Ei tahtnud ühtegi minutit üksinda veeta!
Käisin ka CN tower'is, olin väike turist nagu kõik teisedki.

Igal õhtul käisin kellegi pool ja veetsin aega koos.
Viimasel õhtul sai ka sõbranna juures peol käidud, kus kallistasin kõiki veel viimast korda!

Sain ka igasuguseid kingitusi! Raamat mis tõi pisarad silma 

Paraku lõpuks saabus see päev kui ma pidin lahkuma. Asjad olid kõik kokku pakitud ja mu kohvrid olid ka ülekaalus.
Hommikul sai mindud ronkkäigule ja osalesin seal. Seal istutakse autos ja kärudes, kuid jala väga ei kõnnita. Nii istusingi koos Rotary klubiga kärus. Üli vahva oli, mehed kandsid kõik roosasi kingi, see oli selleks, et mehed võtaksid osa tulevast suurest üritusest, kus kantakse roosasi kontsaga kingi, see on naiste toetamiseks, ei vägivallale.

Sai paljude inimestega hüvasti jätta ja see kõik tegi väga haiget. Tegime hullu veesõda- see kõik oli hea sest väljas oli niigi kuum.  Veetsin tervepäeva koos Tomiga. Hiljem tuli küll koju minna, sest lubasin ka perega aega veeta.

Läksime siis naabrite juurde sööma, seal sai ka isa vette jälle lükata. Ta tahtis mind ka kuid õnneks oli mul käekell ja teiseks mul ei olnud riideid enam, kõik oli ära pakitud ja kohvreid enam lahti ei saanud.
Mingi hetk tuli ka Sam küll. Tellisime pizza ja lihtsalt rääkisime, siis tuli ka Tom ja Justin meile. Mingi hetk saabus ka Carleigh. ja nii me olimegi mu toas ja rääkisime juttu. Isegi sel hetkel ei saanud aru et ma lahkun.
Lõpuks oli siis aeg hakata lennujaama minema. Sam ja Carleigh tulid koos minuga ja Sam ja Justin läksid koos teise autoga.

Lennujaama jõudes oli seal juba nii palju inimesi. nad kõik tulid mind saatma.
Paraku juhtus seal üks õnnetus, need arvutid ei töödanud ja kõik tuli käsitsi kirjutada- väga lootsin et ütlevad et lend lükkub homse peale, kuid paraku ütlesid et lend ikka tuleb, kuid hiljem. Lend väljus kolm tundi hiljem.
Õnneks mul vedas ja ma ei pidanud oma kohvrite eest maksma, sest asi oligi vist selles, et need masinad ei töötanud. See asi läks vähemal hästi.

Ja siis tuligi see hetk kui pidin kõiki veel viimast korda kallistama- Noh mitte viimast aga pikemaks ajaks.
See oli nii valus ja just sel hetkel ma sain aru, et ma tõesti lahkun ja ma ei näe neid lahedaid inimesi enam.
Andsin neile kõigile kalli ja ütlesin igaleühele midagi ilusat. Andsin peredele ja sõpradele ka kirju ja pilte meist!
Ma teadsin, et koju minek saab raske olema, aga kas see pidi siis nii raske olema?
Ma sain nende inimestega nii lähedasteks ja nad on mu elus ühel tähtsal kohal. nad kõik andsid, õpetasid mulle midagi imelist. Seal ma tõesti tundsin, et ma kuulun kuhugi.

MA TULIN KODUST JA LÄHEN KOJU - kas see saab veel keerulisem olla?

Nutsin terve tee ja lugesin nende kirju mis nad mulle kaasa andsid.
Paraku selle tõttu, et lend kolm tundi hiljaks jäi , ei jõudnud ma soomes eesti lennu peale. Lõpuks pandi mind Läti lennule ja sealt siis eesti. Ja minu pakid ei jõudnud minuga koju, et ma pidin neid veel ootama terve nädalavahetuse.

Eesti tulek oli väga veider, alguses ei suutnud eesti keelt rääkidagi ja üldse nii veider oli kõiki näha. Samas ka ülitore! Ma olen õnnelik et näen oma sõpru ja kõiki, kuid ma igatsen kohutavalt Kanadat!

Hakkasin ka tööl käima ja puhkepäevadel veedan aega inimestega!

Pole ühtegi päeva kui ma ei mõtle kanadale, igakord kui üksi olen siis mõtted lähevad sinna. Pole ühtegi nädalat kus ma ei nutaks. Tõsiselt raske, siiamaani. Kuid ma tean et ükspäev ma lähen sinna tagasi. Mitte küll lähima aasta jooksul kuid ma tean et see päev tuleb!

Tänan kõiki kes ikka aeg-ajalt mu blogil silma peal hoidsin ja loodan,et ikka oli huvitav!
 hakkan nüüd uut blogi pidama ja selle jätan, et tulevikus ikka lugeda!
Kui soovi ühendust saada, siis andke ikka teada, vabu aega leiab kindlasti :)
Kuid olge siis tublid!

Kohe nii hea on kuulata kui rahul Rotary klubi minuga on ja üldse inimesed siin. Nii palju positiivseid asju on öeldud, et sellega tuleb küll pisar silma. Mu perekond ja klubi tegid mulle väikese peo siin. Võisin kutsuda 4 vahetusõpilast ja pluss sõbrad koolist. Õpilasi oli umbes 18 kokku, kuid tegelikult pidi rohkem olema, kuid eksam oli järgmine päev ja kõik ei saanud tulla. Pidu oli hästi tore. Käisime ujumas ja mingi hetk pidi Nicola (Itaaliast) lahkuma. See  oli väga valus, sest ta on mulle väga kallis! Ta on nagu tõeline vend! Õnneks Itaalia ei ole kaugel ja meil väiksed plaanid järgmiseks märtsi vaheajaks! Et kaugeks me ei jää!! :) 

Vahetusõpilased jäid ööseks ja kõik magasime minu voodis, sest see oli ikka viimane öö kui me koos olla saime. Magama sain umbes kell 3 öösel ja ülesse tuli varakult ärgata sest eksam oli järgmisel päeval. Õnneks see lapsekasvatuse oma et üli lihtne ju :) 

Hommikul pidin kiirustama ja ei jõudnud korralikult kallistada neid. Eksam läks hästi. Tagasi tulles oli ainult üks vahetusõpilane jäänud. Veetsime aega basseinis ja päikese käes( Väga veider, ma mõtlesin tükk aega mis tähendab swimming pool. üldse ei tulnud see eesti keeles meelde, ja pidin google translate kasutama) :D 

Minu Vennad!

Eile oli plaan teha tüdrukute õhtu. Nagu kõik oli natuke kahtlane, sest Lauren küsis mult veidrat küsimust, et nimelt kui ta teeks kaardi mulle ja poisid peaksid sinna midagi kirjutama, siis keda ma tahan, ja siis ma küsisin, et kui teeksid, aga sa ju ei tee ja siis ta mingi et jah ei aga kui ma teeks. Nagu see oli väga veider :D 

Siis seal olid veel mingid väiksed niidid, et midagi nagu toimuks, kuid ma polnud kindel ja ei uskunud väga seda. Savannah rääkis ka nii loomulikult nagu tavaliselt ja ma olin juba kindel et see ikka tüdrukute õhtu. Isegi võtsin matemaatika kaasa, et kui filmi vaatame siis saan natuke õppida! :D 

Kuid jah kui kohale jõudsime, siis küsisin, et kes veel siia tuleb ja siis ta ütles mulle paar nime ja sellel hetkel avas tagumiseõue ukse ja kõik siis hakkasid karjuma. Ma olin niii üllatunud, ma värisesin üle kere ja järsku kõik tulid kallistama ja ma ei tea kõik oli nii ilus. Ma ei suutnud uskuda et nad tegid seda mulle!! See üli väga õhtu ja ma olen nii õnnnelik, et leidsin sellised sõbrad. Kõik mu sõbrad olid seal! 

Mul ka väike video, mis nad tegid. 

Isegi siiamaani ei suuda uskuda, mida nad kõik ei teinud mulle!! :) 

Ohh see aeg hakkab juba vaikselt lõpupoole saama. Ainult veel 3 nädalat jäänud. Emotsioonid on nii sassis, olen üli õnnelik et varsti saan kõiki näha ja kallistada, kuid samas kurb, sest lahkun siit. Inimestega nii lähedaseks saanud ja see elu siin päris teine ikkagi. Kuid noh eks tuleb sellega varsti hüvasti jääta :( 
Reedel sai tehtud presentatsioon minu Kanadas oldud ajast. Rääkisin kõigest-Eesti/Kanada Rotary klubist+ perekondadest+ sõpradest, üldse mainisin kõik ära. Nii raske oli rääkida, pisarad olid kurgus ja neid välja ei tahtnud üldse lasta. Kuulajateks olid Rotary klubi liikmed ja minu kõige tähtsamad sõbrad! Lõpetuseks laulsin ka laulu "Wherever I go" by Miley Cyrus ja mängisin seda kitarril. Kuid lugu ma lõpetada ei suutnud, sest paraku need pisarad tulid nagu kosena välja. Kõik kes seal olid valasid pisaraid. Seda oli nii armas näha. Õnneks said positiivset tagasi sidet minu esitluse kohta ja kõigile ikka väga meeldis. 
 Sellel hetkel sain aru, et polegi enam palju jäänud. 
Kuid noh see aeg läheb ikka päris kiiresti ja varsti olengi juba Eestis!! :) 

PROM- see Suuuur lõpupidu 12.klassile. 
Kõik algab juba sellega, et kuuaega enne pidu pannakse juuksuri, meigi ja küünte värgid kinni. Ja otsitakse kaaslast kellega siis peole minna. 
Mõned inimesed on päris hullud, kulutavad suured suured summad sellele, et üks õhtu oleks siis " Perfect" , kuid kas siis ka see kõik seda väärt on?  Pilet juba iseenesest maksab $75 ja pluss siis kleit, kingad ja muud särgid värgid. 
Mina tulin oma asjadega ilusti toime. Sellel ajal kui ma märtsivaheajal olin, sain kleidi ostetud, mis oli just ilusti allahindluses. Kingad polnud ka väga hullud. Ehted sain kingiks perekonnalt, kes mulle kui vanavanemad. Käisin juuksuri juures küll, et soengu teha, kuid meigi tegi mulle üks Rotary klubi liige. 
Väga imelik oli see, et meie kooli Prom oli neljapäeval, see sellepärast, et tegelikult tuleks reedel kooli minna. Kuid kes ikka reedel kooli siis läheb.. 
Hommikul siis ülesse ja juuksurisse. Kartsin tegelikult kohutavalt, sest 9.klassi lõpetamise soeng mulle kohe üldse ei meeldinud ja ma ei teadnud mida nüüd oodata, kuid õnneks läks kõik hästi. Peale juuksurit sai meik valmis tehtud ja siis lõpuks riidesse. 
Täpselt samal ajal kui riidesse sain, jõudsid ka minu kaaslane ja mu sõbranna kaaslane siia. Lõpuks jõudis ka sõbranna, Pildid tehtud ja siis sõitsime Kevini poole, kuhu tulid ka teised. Seal sai palju pilte tehtud. Lõpuks jõudis ka Party bus.
Kohale jõudes oli pikk järjekord. Kuid lõpuks saime sisse. Kõik oli väga ilus. Ei tea kas saab öelda, et oli nagu filmis. Filmis on vist natuke üle tehtud kõik see. Kuid ütlen ausalt mulle väga meeldis see õhtu. Prom oli ülisupper. Isegi kui meil eestis oleks Prom, ma ei paneks nii suuri summasi sellele, nagu mõned siin panid, kuid sinna läheks küll. 
Hahaa meil juhtus siin naljaks olukord, oli siis aeg kuidagi tagasi bussile minna, kuid Carleigh tahtis veel viimased pildid ruttu ära teha, ja noh me ikka arvasime et nad ootavad meid. Lõpuks siis välja minnes buss oli kadunud koos teistega ja meid jäeti maha. Mulle pakkus see nii nalja, kuigi jah siis tuli otsida transport tagasi. Õnneks saime teiste sõprade limule mis meid tagasi sõidutas. 
Lõpuks sai siis riided ära vahetatud ja after Party-le mindud. See oli ka ülilõbus, sai räägitud nii paljude inimestega, kellega pole varem rääkinudki. Hästi vahva oli. Jõin üldse selle õhtuga rahule. 
Reedel sai siis ilusti magatud ja ei pidanud muretsema sellepärast, et tuleb kooli minna. Nädalavahetuse veetsin ilusti sõpradega. 

Teisipäeval sai siis peetud meie viimane Tantsu Kontsert. Saal oli rahvast täis ja tantsud tulid hästi välja. Tegin ka eesti tantsu- selle mille 11.klassis ÕE-ga tegime (Must ja valge) See oli ülivahva ja kõigile meeldis see tants väga. Tutvustati kui eesti rahvustantsu-see oli küll natuke naljaks.  
Õhtu lõppes väga kurvalt, sest jätsime tantsu tiimiga hüvasti. Sai valatud palju pisaraid ja kallistusi antud. 
Tantsu tiim on väga tähtis, sealt leidsin väga kallid sõbrannad, kui ma sellega poleks liitunud, siis poleks ma ka neid teadnud. Nii veider nüüd, et ei peagi hommikuti kell 6 ülesse ärkama , vaid saab magada kauem. Igatsen neid hommikuid. 

Kuid noh siin hakkabki vaikselt see aeg otsa saama ja tuleb inimestega hüvasti jätta. Enam polegi palju jäänud kui eesti jõuan :) Eks varsti näeme :)

Pisarad Pisarad

Nii raske on kirjutada kõike seda mis möödunud nädalavahtusel juhtus. See pole midagi nii suurt, kuid see oli minu kõige hullem aeg siin. Jah ma igatsen Eestit ja viimasel ajal eriti veel soovinud tagasi tulla. Kuid sel nädalavahtusel ma sain aru, et tegelikult ma ei teagi kas olen valmis.

Möödunud nädalavahetus oli mõeldud just selleks et hüvasti jätta kõigiga, vahetusõpilastega kui ka nendega, kes alustavad oma teekonda vahetusõpilastena. Ma kuulsin palju sellest, et koju minek on kõige raskem ja see tõsi.

Laupäeva hommikul suundusime Missisauga ülikooli, kus ööbisime ühikates. Hiljem istusime vahetusõpilastega maha ja rääkisime oma aastast, mida tegime, mida oleks võinud teha, mis oleks võinud olla teisiti, kõigest sellest mis muudaks järgmised aastad paremaks. Sai tehtud palju pilte ja lihtsalt aega koos veedetud. Õhtul sai väike peoke maha pantud. Kaspar (Taanist) tegi ka trikke, mis oli tõesti uskumatud. ja sai lauldud kõik koos ja lõpuks õpilased kes lähevad vahtusaastale jagasid meile kaarte, paraku ma kaarti ei saanud, sest Lauren, kes pidi mulle kaardi andma läks koju sest ta tundis ennast väga halvasti. Kõik kes kaardid said hakkasid nutma ja siis sain ka mina aru, et mis toimub ja nii me lõpuks kallistasime kõik üksteist ja lihtsalt kõigil pisarad voolasid.

Laupäeva alustasime ka varakult. Kõik kirjutasid lippudele midagi, mis jääks mälestuseks. Lauren saabus ka kohale ja andis oma kaardi, see kaart on kõige ilusam kaart ja see tuli südamest. See kõik oli lihtsalt nii raske. Lõpuks tegime ka video, iga vahetusõpilane rääkis natuke ja enne lahkumist vaatasime ka seda. See kõik oli nii valus, lõpuks jõudiski kohale, et ma ei pruugigi neid inimesi enam näha. See nii uskumatu kui lähedaseks nad kõik tulid. Me oleme üks suur perekond. Kuid ma ei suutnud kellegile headaega öelda, ütlesin et me veel näeme, sest isegi kui me ei kohtu 2 aasta pärast, siis 10 aastapärast kindlasti. Ma kavatsen kindlasti reisima minna, ja vähemalt mul on igalpool keegi, kelle juures saan ööbida. Seda on Niii raske kirjeldada, mis sel hetkel seal toimus, sest see kõik oli nii valus ja väga raske!

Jah ma olen õnnelik tulla tagasi ja näha teid kõiki. Aga nii raske on lahkuda siit, kui see koht on sulle kui kodu. Perekond, kes sinust hoolib, mitte selle pärast, et sa oled selles organisatsioonis vaid selle pärast kes sa oled.  

 Need inimesed on parimad keda sa eales kohata võid!!!

Nüüdseks juba paar nädalat uues peres olnud ja kõik läheb väga hästi! Perekond väga sõbralik ja vahva on siin!
Oleme väikse vennaga siin muusika õhtuid teinud, nimelt valisime ühe loo välja "I'm Yours" by Jason Mraz.
Mina mängin seda kitarril ja tema klaveril.
Käisin koos isa ja vennaga "Megan's walk", seda jalutuskäiku alustati juba 13 aastat tagasi. Nimelt üks tüdruk nimega Megan diagnoositi 13 aastat tagasi, kui ta oli 5 aastane, ajutüveglioomi ehk ajukasvaja, seda esineb just lastel ja see on kõige hullem haigus mida lapsed siin põevad. Paraku selle haiguse pärast ta suri. Peale seda tema isa teadis et midagi tuleks teha, nad otsustasid teha jalutuskäigu 5 km kuni haiglani ja siis kallistada seda haigalt, igaaastaga kogunes aina rohkem inimesi ja inimesed panevad palju raha sellesse, et aidata lapsi, haiglat toetada. Peale jalutuskäiku kallistatakse haiglat, mis on väga emotsionaalne. Paraku mina seda ei saanud teha, peale jalutuskäiku pidime lahkuma. Kuid järgmine kord kui ma peaksin Kanadasse sattuma, siis soovin seda kindlasti teha. Sellel aastal oli seal umbes üle 5000 inimese.
"My kids and I do the walk every year and it is so incredibly powerful….something as simple as a hug can truly change the world!" –Kim Stockwood, Canadian Songwriter and Supporter of Meagan's Walk

Täpsemalt selle kohta saab lugeda :
http://www.meaganswalk.com/our-history/


Peale seda külastasime vanaema. Ja hiljem siis kodu poole. Õhtul sai sõpradega kinos käidud. Kus ma sain vist külma, sest kino oli väljas ja tekid olid küll peal , kuid mind see väga ei aidanud, olen peaaegu nädal aega haige olnud ja kooli tulnud ka ainult selle pärast, et mingid tööd on. Nädalavahetusel oli plaanis minna sõpradega mereäärde suvilasse, kuid ma vist ei lähe, ei taha väga neid haigeks teha ja mis ma ikka seal kui tunnen ennast üli kehvasti, aga eks näis, ehk tänasega suudan ennast ravida.
Kuid noh muidu ikka kõik tip-top :)

LIHAVÕTTEPÜHAD!!!

Lihavõttepühasi tähistatakse siin rohkem kui eestis. Mina küll perekonnaga mune ei värvinud ega koksinud, kuid koolis Lapsekasvatuse tunnis viisime läbi küll värvimise ja erinevad mängud, mida lihavõttepühadel mängitakse. Kuid kui mina hommikul ülesse ärkasin siis uksetaga oli ilus kaardike ja šokolaad.
Kõik oleneb perekondadest, paljud teevad lihavõttepüha jooksu, mis tähendab, et tuleb üles leida maja pealt munad, nii palju kui leiad nii palju saad ka endale, seda mängivad põhiliselt lapsed. Kuid mina seda mängu ei mänginud. 
Minu vanemad siin on Kristlased, siis palusid nad mul reedel ja pühapäeval kirikusse minna. 
Pühapäeval peale kirikut läksin eelmise perekonna juurde- nagu tõsiselt igatsen neid! Sinna tulid kõik tuttavad ja sugulased, üli tore oli neid jälle näha, sai jälle juttu puhutud ja värki. Sai jälle vanu nalju tehtud... Hästi vahva oli! Istusin Jeffririga väljas ja noh põletasin oma õla päikese käes ära, väga veider, sest ma tavaliselt kunagi ei põle ära, kuid seekord juhtus natuke. Kuigi väljas polnud nii kuumgi. 
Nendega sai aega veedetud umbes 2 tundi ja peale seda liikusin koos perega nende tuttavate juurde, õhtusöögile. 
Kusjuures samal nädalavahetusel oli mul ka väike beebi- noh kas seda saab nüüd elusaks beebiks nimetada, kuid häält tegi. Nimelt perekasvatusetunnis tuleb igalühel ühe nuku eest hoolt kanda, Nukk on nagu päris beebi. Sellel on kolm levelit, lihtne, kesmine ja raske. Selle saad loosi järgi, ja paraku ma sain selle raske oma. Noh oligi päris raske ja muud ei teinudki kui ainult karjus. Aga noh sain vast päris hästi hakkama! 

Sellel reedel toimus minu viimane Gala, seal oli rohkem oksjoneid, polnud üldse selline gala nagu varasemad. Lõpuks kui Nicolaga teiste noorte lauda istusime, siis oli vähekene põnevam, kuid õhtulõppedes olin ma juba surmväsinud. 
Laupäeva hommikul alustasin pakkimisega. Kaks kohvrit pluss kast pluss kott riideid täis- ei tea kuidas ma küll koju tulen. Ja pluss muud igast värki. Lõpuks said asjad kokku pakitud ja sai ka väike tee istumise koos vanematega tehtud. Nad on mulle kui vanavanemad, hästi toredad ja hoolitsevad. Nad pidevalt räägivad minust Rotary klubi koosolekutel, et kui rahul nad minuga on. See on nii armas neist. 
Lõpuks siis tuli suunduda minu viimasesse perekonda. Siin veedan oma viimased kaks kuud. Alguses nagu alati on väga veider olla uues peres. Aga elan koos oma sõbrannaga ja nüüd mul ka väikevend! Eks näis kuidas see läheb. 
Aga ilmad on ilusad ja kõik on ilus!! 
Igatsen väga eestit ja ei jõua ära oodata, millal kodupoole naasen.